Hiljuti tekkis Autogeeniuse lehel diskussioon, kas ja kui palju peaks (algaja) juhi jaoks olema autol abivahendeid, täpsemalt olid teemaks parkimisandurid ja automaatkast.
Kui erinevad isejuhtimise tehnoloogiad on uuema aja lahendused ning arenevad iga päevaga, siis parkimisandurid on ammu kohal ja toimivad väga hästi. Jääb arusaamatuks, miks peaks keegi neid vältima või mitte tahtma. Lõpliku otsuse teeb parkimisel alati juht, aga andur on hea abiline, kes aitab ja vajadusel hoiatab.
Uue auto ostmisel tähendab see vaid linnukest varustuse lahtris, aga mida teha juba olemasoleva autoga, kus tehasest andureid külge ei pandud?
Võimalik ka auto multimeediaga ühendada
Tänapäevased lahendused võimaldavad paigaldada parkimisandurid sisuliselt ükskõik millisele autole ilma välimust oluliselt muutmata või suuri ümberehitusi ette võtmata.
Kõige lihtsamad lahendused tähendavad andurite paigaldamist põrkeraua sisse ning helisignaali edastamist salongi. Kui sellest ei piisa, siis näiteks Vodafone’i parkimisandurite puhul saab hakata põhifunktsioonile lisama erinevaid laiendusi.
Vodafone’i andurite oluline funktsioon on, et parkimisandureid saab pärast paigaldust arvutitarkvaraga seadistada (tööraadiust muuta), kui näiteks sõidukil on haakekonks või tagumine astmelaud, mis võib häirida anduri tööd.
Olemas on HMI-liides, mille eeliseks on andurite tööraadiuse kuvamine sõiduki multimeedia ekraanil ehk, et uuematel sõidukitel saab lisaks helile ka visuaalse kuvamise.
Lisafunktsioonide hulka kuuluvad veel ka näiteks vaigistusfunktsiooni väljund, mis vähendab raadio helitugevust, kui süsteem on aktiivne.
Originaalvälimus muutub minimaalselt
Vodafone’il on komplektis kaasas isegi täpne avalõikur ja puur, mis võimaldab need väga täpselt süvistada ja kinnitada, et auto originaalvälimust võimalikult vähe muuta.
Parkimisandurite paigaldamine on suure tõenäosusega väiksem kulu kui ühe põrkeraua väljavahetamine liialt hoogsa tagurdamise järel. Närvikulust, teise osapoole kahjudest ning üldisest stressist rääkimata.