Foto: Shutterstock.
Ilmselt ei tule enam suurele osale autoomanikest üllatusena, et tänapäevaste diiselsõidukite heitgaasid peavad vastama kindlatele ettenähtud standarditele. Sestap on juba mõnda aega sunnitud autotootjad paigaldama diiselmootoriga sõidukitele kurikuulsa DPF ehk tahmafiltri.
Tahmafiltri näol on tegemist sõiduki summutisüsteemi osaga, mille ülesandeks on püüda heitgaasidest kinni kõik põlemata tahmaosakesed. Siiski ei jõua filter neid tahmajäätmeid lõpmatuseni endasse koguda.
See tähendab, et kui filter on saanud täis, tuvastab selle ära sõiduki aju ning suurendab seejärel heitgaaside temperatuuri. Seda protsessi kutsutakse regenereerimiseks, mis sisuliselt põletab kõik filtrisse kogunenud tahmaosakesed, muutes need jäätmed ohutuks süsihappegaasiks.
Sageli võib probleemiallikaks olla sõidukiga läbitav lühike vahemaa (sõidetakse näiteks ainult linnas väiksemaid otsi). Seetõttu soovitatakse autodega, millele on lisatud DPF filter, teha aeg-ajalt pikemaid sõite maanteel. Eriti juhul, kui autot kasutatakse valdavalt linnas.
Halba ei tee näiteks ka erinevad kütuse sisse segatavad puhastuslisandid, mis vähendavad tahmaosakeste kogust väljalaskes ning pikendavad seeläbi filtri hooldusvälpa.
Tahmafilter ei ole surematu
Ka DPF filter ei ole mõeldud kahjuks kestma terve igaviku ning vajab mingi aja möödudes suuremat tähelepanu. Reeglina juhtub see – olenevalt sõidukist ja tehtud hooldustest – umbes peale 300 000-400 000 läbitud kilomeetrit.
Peamiseks põhjuseks on põlemisest alles jäänud tuhk, mida lihtsalt ei ole enam võimalik regenereerimis protsessiga välja põletada. Siinkohal on autoomanikel sisuliselt kaks võimalust: soetada uus filter või lasta vana eemaldada.
Tihtilugu eelistavad inimesed just teist varianti ning seda vägagi lihtsal põhjusel – see on oluliselt soodsam. Keskmiselt küsitakse uue DPF filtri eest esinduses 1000-2500 eurot, mis võib rahakotile osutuda üsnagi valusaks hoobiks. Seega pöördutakse pigem tahmafiltri eemaldamist pakkuvate töökodade poole.
DPF eemaldusel on ka teisi “eeliseid”, mis paljudele otsuse kergemaks teevad. Näiteks taastub aja jooksul kaduma läinud mootori võimsus ja väheneb ka keskmine kütusekulu. Samuti muutuvad lühemad sõidud autole taluvamaks.
Siiski tasub alati meeles pidada, et DPF filtri eemaldamine avaldab negatiivsemat mõju keskkonnale ning on tegelikkuses üldsegi seadusevastane.
Ülevaatuselt saadakse veel läbi, ent kaua veel?
Mullu suvel pidi jõustuma uus seadus, mis keelaks tahmafiltrite eemaldamise. Siiski seadust veel vastu ei võetud, mis tähendab, et tõsist karmi kontrolli veel peal ei ole.
Sellest hoolimata kontrollivad ülevaatuspunktid filtri olemasolu visuaalselt. Kui filter pole juhuslikult “vahelt ära lõigatud” või musta tossupilve tagant ei viska, siis üldiselt saavad sõidukid ülevaatuselt läbi.
Tulevikus peaksid aga ülevaatuspunktid endale saama OBD2 skännerid, mis suudavad kohe tuvastada, kas sõidukil on tahmafilter olemas või mitte.
Niisiis tuleks enne tahmafiltri eemaldamist kindlasti arvestada ka võimalike tagajärgedega. Kui ülevaatusel leitakse mõni väljalaskesüsteemi puuduv või defektne komponent, on tegu kohe olulise rikke või puudusena. Tulemuseks on loomulikult korduvülevaatus.